Teatrilugu
Üks minu armastatuimaid viise inimest portreteerida "inimene omas mahlas" ehk siis inimene omas keskkonnas, tegemas omaseid toiminguid.
Teater "Endla" tähistas möödunud sügisel oma 103. sünnipäeva fotoaktsiooniga "FOOKUS: ENDLA!", mis võimaldas minul ja veel kaheksal fotograafil jutustada väärika sünnipäevalapse lugu.
Mingi osa meie fotolugudest kattus, kuid lõpuks oli igaühel jutustada oma isiklik lugu teatrielust kulisside taguses maailmas.
Minu lugu algas argisest hommikupoolikust, mil mõeldakse ja tegutsetakse tuleviku suunal ning valmistutakse õhtuks... ja lõppes lõunapoolikuga, mis kinnitatakse keha ja tehakse väike puhkepaus, et õhtuks vormis olla.
Kui lasta viis fotograafi korraga maja peale lahti ja saabub hetk, mil nende teed ristuvad tekkib ka võimalus lustakate fotode jaoks :)
Teatri ekskursioonidel räägitakse, et "Teatris ei visata kunagi midagi niisama ära vaid hoitakse, redisainitakse ja kasutatakse õha uuesti".
Seda põhimõtet peegeldus vastu ka paljudest kulissidetagustest ruumidest. Teatrirahvas juba teab, kuidas põnevalt taaskasutada ja redisainida. Isegi pudelikorgid on lae mälestus-tahvlina omapäraseks sisustuselemendiks muudetud.
Ajal, mil juhtkond peab nõu ja näitlejad alles kogunevad, tehakse laval juba tööd. Dekoratsioonid troonivad laval oma uhkuses, inspitsient paigutab esemeid ja vaatab üle tekstimaterjale. Lavakardinad on üleval ja lava paistab kohati paljas, kuid paljastab niimõnegi põneva vaate, mis muidu kulisside varju jääb.
Samal ajal, kui laval vaikselt kohe algavale loole maailma luuakse, toimub tagatubades sellesama maailma maagiline ellu äratamine. Maalisaali sisenedes vaatab mulle vastu suur ruum suurte akende ja kohati arusaamatute esemetega. Saali peremeest Kaidot, pole hetkel "kodus" . Saan oma mõtteid mõlgutades rahulikult ringi uidata.
Saalis tegutseb Kaido, kes tegutseb dekoraator- butafoorina ja valmistab kõike seda toredust, mida laval dekoratsioonidena näha saab. Sel päeval vamistas ta suurt lühtrit etenduse " Meie aja kangelane" tarbeks. Mina nägin lihtsat teostust tagasihoidliku iseloomuga materjalidest. Ja see on maagia, sest laval paistab see kõik uhke ja pidulikuna.
Maalisaalis satun kokku ka Teatriekskursioonile tulnud kooliõpilaste grupiga. Kaido valgustab rõõmuga huvilistele oma töö sisu ja vastab asjatundlikult tekkinud küsimustele.
Õmblustoas toimetab, minu saabumise hetkel kaks andekat rätseppa. Masinad vuravad, suurele lauale on laotatud pooleliolevad tööd, töövahendid, kavandid, märkmed... Kogu selle asjade hulga seest hakkab silma ka õmblustööde klassika - ajakiri Burda. Riiulid on lookas kangarullide ja muu rõivamaterjali all. Ka siin on märgata järjepidevat taaskasutust. Siin-seal on samalaadsete esemete "treffpunkt". Ühte kohta on koondunud erinevad käekellad ja muu taoline pudi padi, teises kohas jälle lipsud...
Samal ajal teeb valgusmeister saalis juba oma tööd. Etenduse ajal teda ei näe, kuid ta on alati olemas. Seal kõige tagumises servas salapäraste akende taga, kust leiab ka etenduste heli ja videograafika tegijad.
Praegu on kõik oma salapärasest ruumist välja tulnud ja teevad oma tööd saalis, sest nagu valgusmeister mulle selgitab, on seal parem tunnetus.
Sel ajal kui valgusmeister juba töötab on kulisside taga midagi sarnast ülikooli loengute algusele eelnevale kogunemisajale, mil kohale tullake küll mingiks kokkulepitud kellaajaks aga kohe ei hakata rahmedama vaid lastakse ka mõtetel samasse asukohta jõuda. Kes joob kohvi, kes vahetab riideid, kes arutleb millegi üle...
Noor näitleja Sander Rebane kogub mõtteid haaravat strateegiamängu mängides.
Teatris uidates võib sattuda niimõndagi põnevasse kohta. Avad ukse ja seest vaatab vastu nagis rippuv mehesuuruse tõugu "nahk", järgmine uks paljastab pimeda ruumi, kust kostavad lavahääled, teises kohas moodustuvad huvitavad mustrid...
Külglaval ootavad oma hetke erinevate etenduste dekoratsioonid. Olen nende hiiglaslike toitude vahel nagu päkapikk.
Huumoripuuduses teatrirahvas ei vaevle ja klassika on tuntud. Samas on hoolt kantud ka nende eest, kel taipamine vähe aeglasem ja vajalikesse kohtadesse ka selgitav tekst lisatud.
Laval dekoratsioonide vahetamiseks on vaja arvestatavat hulka tugevaid mehi akutrellide, haamrite ja teab veel millega... Mina märkasin lisaks, et pikajuukselised mehed olid ülekaalus.
Võib- olla on juustes peituva jõu legendil ikkagi tõepõhi all...
Kui näitlejal on tarvis lisaks heale rollimängule usutavam välimus saada tulevad appi grimeerijad ja silikonist valmistatud näo-osad.
Näiteks kui Hiirtel Pööningul on vaja ehtsaid hiire ninasid, valmistatakse näitleja näo vormi järgi sobiv nina. Kusjuures ühte nina saab kasutada ainult paar-kolm korda.
Sellel hommikul keerles elu "Meie aja kangelase" ümber. Selleks harjutati laule, teksti ja lavalist liikumist koos tugevate emotsioonide virrvarriga...
Haldjaliku olekuga Fatme kaunis lauluhääl on lisaks ka uskumatult võimas.
Suures saalis käib " Meie aja kangelase" proov. Näitlejad on laval ja saali on ennast sisse seadnud nii valgusmeister, helimeister, muusikajuht ja lavastaja.
Töö on hoos ja asjaosalised keskendunud oma töösse, et paberile kirjutatud teksti kaasahaaravalt ellu ärata.
Töid ja tegemisi on teatris rohkelt. Minu kaamerasilma ette jäi sellest vaid killuke. Etendused, mida saab "Endlas" nautida on vaid sillerdav ja kaunis jäämäe tipp, mis on lihvitud kristallseks just meie jaoks, kes me teatrit armastame.
TEATER OOTAB MEID! :)
