Kullatud käbi
Minu jõuluehete karbis on üks eriline käbi, mis meenutab mulle, et kõige kaunimad hetked peituvad meis endis ja viisis kuidas maailma vaatame... Detsember, sõidan Narva linnaliinibussis... Bussis on palju rahvast, minu vastaspingile istub väike tüdruk... Noh nii algklassiealine... Silmitseb mind, kuuleb mind rääkimas eesti keeles ja kõnetab mind, omas keeles... Meil tekib lühike vestlus ja siis ühel hetkel sirutab ta oma väikese käe välja ja ulatab mulle väikese kullatud männikäbi niit sabaks ja lisab, et ta kingib selle mulle. Olen üllatunud, tänan ja küsin, kas ta ise tegi selle? "Ise" kinnitab tüdruk, "õpetaja aitas värvida ja tema sidus niidi" :)
Sõidame natuke aega vaikides, siis ütleb tüdruk " Vot, minu peatus nüüd, head nägemist!" Soovin talle kõike head ja saadan teda pilguga hoides käes ühte väga erilist kullatud männikäbi.
Kõige kaunimad asjad on enamasti lihtsaimad... See väike tüdruk inspireerib mind ikka ja jälle nii loominguliselt kui igapäevaelus... Maailma muutmiseks, peame muutma iseend ja õppima nägema seda, mis on tegelikult väärtuslik.
